Emakeeletund Sven Vabariga

Esmaspäeval, 15. märtsil saabus Friedebert Tuglase nimelisse Ahja Keskkooli kirjanik Sven Vabar. Ta on 2010. aasta Tuglase novelliauhinna laureaat. Sven Vabar oli väga muhe ja tore mees. Ta rääkis oma eluloost, oma saavutustest ja loomingust. Veel rääkis ta sellest, kuidas ta 2003. aastal sai omale interneti, mis muutis kõvasti tema elu. Interneti saabumisega muutusid tema muusikamaitse ja muusika kuulamise aeg. Ta hakkas muusikat varasemast rohkem kuulama ja alla laadima. Samuti hakkas ta ka igasuguseid trükiseid neti väljaandena lugema.Sven Vabar rõhus sellele, et inimene peab tegelema sellega, mis talle meeldib ja talle rahuldust pakub. Igale asjale on alati võimalik otsida mingeid alternatiivseid lahendusi. Tema arust ei olnud vanasti õige see, et suruti peale mingeid kindlaid asju, mida sa lihtsalt pidid tegema või läbi lugema. Inimesele peaks alati jääma valikuvõimalus. Tänapäeval on õppesüsteemi koolis juba mugandatud, mis meeldis väga Vabarile.Kuulajate seast esitas ühe küsimuse Karl Käärik, kellele tekitas hirmu interneti liigne levimine ja kasutamine. Nagu ta ise ütles, on ta interneti-vastane. Ta tõi välja ka väga huvitava argumendi. Tema sõnul ei ole ju interneti teel ja näost näkku suhtlemine sama, mida paljud praeguseks arvavad. Isiklikult olen ma Karliga täielikult nõus. Sõprade vaheline suhtlemine on hakanud piirduma internetiga. Reaalses maailmas suhtlemine on aga palju tähtsam. Seal sa näed inimese tundeid ja tema vajadusi. Inimesed võiksid üksteist rohkem aidata ja kohtuda oma lähedaste ja tuttavatega ikka “näost näkku.”Sven rääkis veel oma kirjatükkidest, millega on ta hakkama saanud ja kust ta on saanud inspiratsiooni. Ta luges meile ette ühe oma teostest, mille pealkiri oli “Tulemaalased”, kui ma ei eksi. See oli väga huvitav ja sügavamõtteline lugu tegelikult. Ma arvan, et paljud ei saanud sellest aru, sest nad lihtsalt ei süvenenud sellesse.Mulle meeldis väga, et selline üritus toimus esmaspäeval. See üritus näitas mulle, et on ikka õige valida need valikud, mis sulle meeldivad ja mille tegemise käigus tekib tunne “nagu istuksid sa ingli süles”.Analoogsed üritused toovad tavalistesse kirjandustundidesse sisse midagi uut ja huvitavat, sest sa saad kuulata ja näha kirjanikku päris elus, mis on minu arust väga hea ja annab uusi kogemusi.Ma imestasin muidugi ka tema pikkuse üle, kui ta laua tagant püsti tõusis. Nii et ühesõnaga mulle meeldis see üritus.

Kirjutas Anti