Minu viimane loetud raamat on siis kooli kohustuslikust kirjandusest "Jumalaema kirik Pariisis". See raamat on natuke muinasjuttu "Kaunitar ja koletis" meenutav romaan, välja arvatud traagiline lõpp.Raamatu peaosalised on nn. kaunitari osas Esmeralda ja nn. koletise osas Quasimodo.
Nende õnnel seisab ees palju takistusi nagu:
*Esmeralda on armunud hoopis teise mehesse, kelle mõrvas preester Claude Frollo ta süüdi lavastab.
* Esmeraldasse on armunud veel Quasimodo kasuisa ehk preester Frollo, kes tapab Esmeralda armukadedusest.
* Quasimodo välimus pole just eriti atraktiivne. Peletab kõik eemale.
Need on ühed tähtsamad takistused, mida peategelased kahjuks ületada ei suuda ja raamat lõpeb mõlema surmaga - Esmeralda hukkamise ja Quasimodo enesetapuga.
Mina soovtan raamatut kõigile, kelles on natukenegi romantikat. Raamat meeldis mulle, välja arvatud pikad kirjeldused Notre-Dame'i kirikust, mis olid tõesti hästi täpsed ja üksikasjalikud, kuid neid lugeda, minul vähemalt, oli väga igav.
Raamatu üldhinnang: Hea!
2 comments:
Selliste romaanide puhul on alati kõige huvitavam sisetraagika kujutamine ja kirjeldamine, antud teose puhul just Claude Frollo siseheitluse edasiandmine. Hugo on ses asjas üldse meister. Häid näiteid on ka tema romaanis "Hüljaud", näiteks X peatükk, kus Jean Valjean lõpuks ikkagi varastab preestrilt korvitäie lauahõbedat.
Üks huvitav essee romaani "Jumalaema kirik Pariisis" kohta: www.kodu.ee/~eva/Magna%20Mater.doc
On näha, et trükikurat puges mu kommentaari vimpkat viskama. Loomulikult mõtlesin romaani "Hüljatud".
Post a Comment